Ja siis läks taevas mustaks ja algas sadu. Kl 7:05 oli meil telk pakitud ja ootasime varjulises kohas paduka möödumist, et tavapäraseid hommiku protseduure jätkata. Algas see kõik umbes 40 min tagasi kui kaugemate müristuste peale üles ärkasime. Tekkis kahtlus, et äkki peaks telgi kokku ära pakkima enne kui sadama hakkab. Täna plaan 3e päevane kodu maha jätta ja kaardil üles poole suunduda. Veerand tundi ootasime und ja lootsime, et müristus kaugeneb, siis saabus aga tõehetk - uni on nigunii läinud ja nüüd telk märjaks kasta on puhas oma laiskus.
Hommikune plaan nägi ette Šibenik, Zadar ja Pag'i saar. Šibenikust tegime lõpuks linna servast mingist kindlusest pilti ja põrutasime edasi.
Zadaris tegime vanalinnas väheke kiirustades ringi, ostsime magneti. Ajasin raamatus ja
kaardilt näpuga järge ja R pildistas.
.jpg)
Edasi Pagi poole. Saarele pääseb silda pidi. Pag paistab valge kaljuna, rohujuure tasand puudub sootuks - täpselt nii nagu raamatus kirjas - kõle ja booratuulte meelevallas. Peatusime Pagi saarel Pagi linnas, tegime tiiru vanalinnas. Pag on tuntud pitside ja kitsejuustu ja spets veini poolest. Saarele läksin plaaniga vähemalt pitslinikuga tagasi tulla. Siis aga saabus reaalsus, et on valida kas linik või maksta ööbimise eest ja valida tuli viimane. Tujude langus. Kohalikus rannas sai korraldatud ka esimene ja ainuke 10minutiline päikesevõtt ja peotäie kive tõin ka kaasa. Saarelt maha tulime praamiga. suhteliselt täpselt jõudsime peale, järgmine oleks 1 h pärast läinud. Ülesõit oli kiire.
.jpg)
ÖÖbimiskoha otsingul suundusime mööda rannikut üles poole. Senj linna lähedal zimmerite taustauuringut tehes selgus, et ideaalse toa, vaatega merele üle lilli täis rõdupiirde saaks 55 euriga, ja koha vanapaari pimedas tagatoas (akent ei pand esimese hooga tähelegi) saaks 35 euriga. No küll küsivad! Lõpuks valisime kämpingu mere kaldal. 2 in + telk + auto + maksud =142 kuna. San ruumid polnud küll nii euro kui eelmine, aga vett tuli ja magada kõlbas ka nendel kividel. Selle eest väike laht, mis kämpingu kohaks oli, oli ülitore. Öösel saime padukat. Grupp on mitmeks väiksemaks grupikeseks lagunenud niet selle öö veetsime kahekesi.
07. august, laupäev
Hommikuks oli telk enam-vähem ära kuivanud. Pakkisime ennast kokku ja asusime teele Krk saare poole.
Krk saar on Aadria mere saartest suurim, 409m2. Sild viib saarelt maismaale ja on 1430m pikk.
Kohtusime Mazda 6 seltskonnaga saarel. Sillal oli sillamaks, 30 kuna. Krk saarel asuv Krk linn oli tore, eriti meeldis, et kui oli mingi märkimisväärne maja või plats või tänav, siis oli selle kohta ka maja nurgal silt. Ei pidanud kaugelt infot otsima. Tänavad oli kitsad, sillutatud, osad majad nikerdatud. Meri loksus. Kohalikult peaväljakult ostsin koti. Hind oli 200 kuna, pakkusin 150, sain 170ga.
Käisime ka koopaid vaatamas - Biserujka koopad. tegemist Postojna koobaste väga väikese vennaga. Tegemist siis stalagmiite ja stalagtiite täis koopaga, need on need mineraalidest moodustised mis laest alla ja põrandast kõrgemale langevad/kasvavad. Koobas ise avastati umbes 1000 a tagasi. Legendi järgi sai nime sellest, et röövlijõuk peitis kunagi koopasse pärli. "Biser" on horvaatia keeles "pärl". Pikkust loodusnähtusel umbes 110m ja temp aasta läbi 10-13 kraadi. Praegusel hetkel (sügiseses Eestimaal) on hea võrrelda Biserujka koobast ja Sloveenia Postojna koobast. Kui Sloveenia omas kärutati meid ringi 5 km jooksul, üles ja alla, paremale ja vasakule ja muudkui imestasid et vahi loodust! siis siin läksid trepist alla tegid pildi ära ja tagasi üles. Aga kokkuvõtvalt, loodus on kõikvõimas.
Koobaste juures sõime Salona varemete juurest tuttavaid musti marju. Üheskoos sai otsustatud, et tegemist on turi peal müüdud sarnaste marjadega, nimetasime need põldmarjadeks. Olid head. Tervis on siiamaani korras.
Ööbisime Krk kämpingus. Iseenesest tobe mõte, arvestades, et kell ei olnud hiline ja homme ootas poolsaare tipus asuv Pula. Aga kuna soov oli kogu kamp jälle kokku koguda, siis nii suured juhid ja õpetajad omakeskis ära otsustasid. Nahhaalsus.
Ööbimiskohaks kujunes killustikuga kaetud kalju, kämpingu aja ääres, teiselpool aeda sissesõidu tee. Vaiad muidugi maasse palju ei läinud. Kui nüüd karm reaalsus kõrvale jätta, siis uni oli hea nagu ikka, teel WC-sse õhtul paistis tuledes mandriosa. tuli välja, et suurt linnade vahesid maal polegi, kõik on üks suur turismipiirkond. Ja kasimisruumid olid senistest paremad. Ilusa plaatkattega ja gramm puhtamad kui eelmised.
Õhtusöögiks kukesupp. Peaaegu oleks võikude menüü tulnud, kuna kõigil oli järsku gaas otsa saanud. Pärast mõningast olukorra hindamist, sai siiski õhtuks suppi.
Lõpuks ometi oleme avastanud säästmise nipi. Nimelt tuleb ööbimiskohas sisse registreerida aint 1in ja auto. Töötab suurepäraselt suuremates kämpingutes ja aitab oma 100eeku öö pealt säästa küll.
A ja käisin ka puusani vees ära. Soe vesi ja kivine põhi. Ning olematud lained tahtsid pikale lükata !?
08.august, pühapäev
Hommikul vist 9 ajal startisime Pula poole.
Tegime väikese peatuse Opatija linnas. Tegemist vanast ajast tähtsatele inimestele meele järgi oleva suvituslinnaga. Peaks olema rahulikum kui nt Pula, Split, Dubrovnik... Ilusad nikerdatud majad oli küll. Lilled rõdudel ja puha. Aga kõik need majad mere ääres olid vist hotellid. Aga ilus linn oli.
Pulas sattusime amfiteatri tagaküljele parkima. Teater ise oli oma suuruses enam-vähem täielikult säilinud, arvestades, et pärit on tegelane Rooma ajast ja vahepeal on mitu sõda olnud. Ehitis oli suur ja võimas, huvitav miuke see Itaalias olev veel välja näeb?
Tiirutasime natuke ka linna vahel aga millegipärast oli veits tüdimust kallal. Ja põlv tegi ka valu ja palav oli ka.
57 euro eest (in) ostsime homseks Veneetsia sõidu piletid ära.
09.august, esmaspäev
Veneetsia
Äratus kl 6:00, rahulikud hommikuprotseduurid ja 7:30 ootas meid sadamas mingi kahtlane kahe pirru peal seisev katamaraan.
Giidi tädi tutvustas 3 tunnise sõidu vältel laeva - max 35 sõlme - ja programmi. Kava tundus põnev: Ladies and Gentelmen, randume seal, siis sealt võtame laevukese ja sõidame turistipessa, St Markuse väljakule. Seal on meil teile organiseeritud lõuna, siis ekskursioon, siis romantiline gondlisõit (oooo Ladies and Gentelmen, kui te olete Veneetsias, siis te peate lihtsalt gondliga sõitma, mis on Veneetsia ilma gondlisõiduta...), siis vaba aeg, siis veebussiga tagasi katamaraani juurde (Ladies and gentelmen, selle sõidu ajal läbime väga tähtsaid teid, näete kõige rohkem...). Eksole vahva programm. Miinus pool asja juures oli, et iga asja eest taheti vähemalt 15-20euri nina pealt. Kõigest paari tuhande kroonine päev paduromantikute linnas! Meie plaan, realistlik, nägi ette oma puuduliku kaardiga mööda linna jalutamist.
Ja siis hakkas Veneetsia paistma, katamaraan vähendas kiirust ja rahvas lubati laevalaele. Kõigil tulid ruttu fotokad välja ja algas pildistamine - terve linna äär sai mitmekümne aparaadi poolt üles võetud, mina olin arukas turist ja tegin samad pildid tagasisõidul, siis kui enamus rahvast laeva sisemuse jalgu puhkas ja kellegi pea ette ei jäänud :)
Külastasime St Markuse väljakut (tohutult turiste, mõned tuvid - R söötis, muusika mängis, aga ilus nagu ei olnud), teatrit (vot nime ei mäleta), limpsisime jäätist, jalutasime mööda kitsaid tänavaid, üle mitmete sildade... Mingi hetk avastasime, et asume väljaspool kaarti ehk siis olime eksinud. Aga tänu sellele leidsime kellegi kodurestorani, kust saime väga head pitsat. Õllearmastajate meelest oli ka vaadiõlu hea.
Kokkuvõtvalt oli väljasõit Veneetsiasse säästlik - kaasa tõime ainult ühe tassi ja magneti. Kohapeal sõime pitsat, jäätist ja üks kohvi ka.
Nikerdatud fassaadidega maju oli tohutult, gondlid, sillad, lilled... vaatamist oleks jätkunud veel nii mõnekski päevaks, aga aeg pressis peale ja turismipesa oli nii rahvast täis, et vahepeal oli liikumine minimaalne. Kaugemad tänavad olid küll hõredamad aga mõned neist lõhnasid uriini järele. Esimese hooga tagasi ei läheks.
Õhtul käisime Lidli poes, ostsime saia ja salaamit. Kurk sai kahjuks Veneetsia laeva peal otsa. Aga kuna K ja M tähistasid oma 13ndat pulma-aastapäeva, pakuti külalistele Eestimaist kartulisalatit. Hea oli.
10.august, teisipäev
13:42 Lahkume Horvaatiast. Enne seda üritame bentsukas sentidest lahti saada, peaaegu õnnestuski, aga siis tuli teemaks, kust saime 20st kunast veel 6 kuna münte tagasi.
Postojne koopad, pilet 20 euri, iga täistund väljub rong koobastesse. Ise sinna uudistama ei saagi minna. Kõigepealt sõit rongiga allapoole, siis kõndisime mingi aeg jala üles ja alla. Ning siis jälle rongiga tagasi. Ekskursioon pidavat olema 5km pikk, ehk siis rongiga 2 km, jala 1 km ja jälle rongiga 2 km. Siuke korraldus oli vahva, päris 5km jala üles-alla kõndida 10C kraadises koopas oleks olnud tüütu. Giid korrutas kogu aeg, et pilti teha ei tohi. No ikka tegime paar tk, osad poolearulised tegid veel välguga. Siis kui giid lõpuks pildistada lubas, siis ei olnud enam stalagmiite/stalagtiite.
.jpg)
Edasine jutt pärineb varem koopaid külastanud reisimehe blogist ja annab olukorra suurepäraselt edasi, sisaldab fakte ja emotsioone:
Elektrirongiga koopa sisemusse kihutades meenuvad esimeses järjekorras ameerika mäed ja õuduste tuba, iga pähe plärtsatav veepiisake paneb mind istmel hüppama. Tervet rongitäit inimesi tundub olevat vallanud suurusehullustus. Ehkki ilmselt inimkäsi on hoolitsenud selle eest, et Kalevipoegki mahuks sirge seljaga koobast mööda kihutama, tõmbab igaüks meist pea igaks juhuks põlvede ligi.
Rong peatub keset koobastikku ja jalaga maale toetada tundub pärast sellist sõitu kangesti hea ja turvaline. Maast on asi muidugi päris kaugel - oleme 80 meetrit allpool maapinda. Poolteist kilomeetrit giidi sabas kõndimist teeb natuke julgemaks ja õudus asendub nautlemisega. Kogu selle koobaste ilu on loonud Pivka jõgi 3 miljoni aasta jooksul, moodustades kolm koobaste süsteemi. Esimesena avastatud süsteem jäi meie pea kohale ning sinna rahvast ei lasta, sest ka koopad vananevad ja võivad ohtlikuks muutuda. Keskmine koobastik, kus ringi jalutame, kujunes pool miljonit aastat tagasi,ja juba tegutseb jõgi kolmanda kujundamise kallal, kuhu oleme kõik kutsutud umbes miljoni aasta pärast. Koobastikku on avastatud tasapisi, meie kõnnime 1818. aasta ja XIX sajandi lõpul omaks võetud iluduste keskel. Koobaste üldpikkuseks loetakse 23,9 km, aga kuna neid avastatakse aina juurde. Giidilt kuuleme ning geograafiaõpikust mäletame: koobaste moodustumise protseduur on selline, et jõgi uhub kõigepealt minema nõrgemad lubjakivid ning maasügavuses veelgi allapoole liikudes võtab kaasa kaltsiumkarbonaati. Koos veega liikudes kinnitub kaasatoodud kandamist osa taas stalaktiitide (justkui laest rippuvad jääpurikad) ja stalagmiitide (maast ülespoole suunduvad purikad) külge. Kui need kaks purikat kokku saavad, tekib omamoodi sammas, mida ametlikus keeles stalaknaadiks kutsutakse. Mõlemat sorti purikad kasvavad umbes sentimeeter sajandis, nii et selle ilu kujunemist vaevalt keegi oma silmaga jälgida saaks. Kui see värvikirev ilu lahti seletada, siis valged sambad koosnevad puhtast kaltsium-karbonaadist, punaste sammaste puhul on vesi kaasa toonud raudoksiide, hallid sambad annavad tunnistust mangaaniühenditest. Kuigi inimesi üldjuhul huvitab, mis millest ja kuidas tekkinud on, tasub aeg-ajalt need teadmised siiski kõrvale heita ja lihtsalt muinasjutusse siseneda. Nõnda kutsutakse koobastiku kõige valgemat sammast imetlevalt koobastiku teemandiks, peenikeste stalaktiidide ja stalagmiididega kaunistatud koobast spagetikoopaks, järgmist valgeks koopaks ja kolmandat - punaseks. Meie jalutuskäik kulmineerub 3000m2 grotiga, mida kasutatakse kontserdisaalina, kuhu mahub 10 000 inimest. Koopas on püsivalt +10° ning lisaks külma pelgavatele turistidele liikuvat seal ringi sadakond liiki põlisasukaid - putukaid-mutukaid ja suuremaidki elukaid. Klaasi all ja väikeses veekogus on turistidele vaatamiseks välja pandud koopa sümbolloom - prooteus (Proteus anguinus) ehk koopaolm ehk n-ö inimkala - lemmikul, teadagi, mitu nime. Inimkalaks on too kuni 12 cm suurune sisalikku meenutav loom ristitud ihuvärvi ja pika eluea järgi. Tänu aeglasele ainevahetusele elavad need kahepaiksed loomad isegi 70a-ks. Loomad turiste paraku vastu põrnitseda ei saa, sest nad on loodud pimedana. Kui omal ajal suured veevoolud inimkalu koopast välja uhtusid, pidasid inimesed neile nõiajahti, peljates armast loomakest kurja draakoni pojaks. Olgu selle koopalummusega kuidas on, aga pärast kõige kitsamas käigus etendatud elektrikatkestuse õudust oli päris mõnus taas rongiga maa peale jõuda ja rõõmustada, et siinkandis maa ei värise. Ning tagasi mõelda: oli õudselt ilus koobas!
Riigipiir Sloveenia - Austria vahel asus mäe otsas. Kõigepealt tuli mäe otsa tiirutada, siis tuli tunnel ja hopsti! olimegi Austrias. Ja siis tuli mäe otsast alla tiirutada. Hirmus järsud kurvid. Ei suudagi otsustada, kas hirmsam oli üles minna või alla tulla.
Ööbisime kämpingus mägede vahel. Vahelduseks kividele lausa muru peal ja vaiad lähevad kuni lõpuni maasse. Luksus. Kämping ise oli väike, siuke jalkaplatsi suurune.
Suutsime ka väikese draama korraldada. Nimelt 2in + telk + auto + maksud = 24 euri. Meie (M+R) arvates liiga palju. Kasutades säästuplaani ehk siis 1in + auto oleks 14 euri. Juba parem, aga mitte hea. Probleem hakkas sellest, et onu ei tunnistanud pangakaarte ja meil sularaha aint 10euri ja esimese hooga ei olnud kellelgi laenata ka, pakuti 50euroseid! Mis siis ikka, sõitsime sisse ja seadsime telgi üles, maksmata. Õhtul tuli kämpinguomanik kontrollringile. Luges ninad ja telgid kokku, kontrollis oma märkmeid ja teatas, et asi ei klapi, et üks tütarlaps peab veel maksma tulema. Väikeste kämpingute rõõmud :) Keegi leidis lõpuks taskust 10 euri, läksin ja tegin onu ees rumalat ja süütut nägu, et mina olin WC-s kui teie kontrollil käisite ja kuulsin, et otsisite taga mind, siin ma nüüd olen.... Maksin ära ja kõik on sõbrad edasi.
11.august, kolmapäev
Hommik üllatas meid uduga. Telk on seestpoolt märg. Eile õhtul jätsin mäed pildistamata, et hommiku päikesetõusus saab uhked pildid.. Nüüd on mäed puhta kadunud.
9:30ks on enamus asju pakitud, juustusai söödud ja mäed tagasi tulnud.
Plaan läbi Austria ja Tsehhi Poola piiri äärde jõuda. Aeg pressib peale ja kõik planeerimise käigus kavas olnud linnad (Viin, Praha) jäävad külastamata.
11:20 Austria kiirteel. Mäed on ikka tõsised peletised ümber ja ees. Austerlased on teinud tänuväärt tööd teedeehituses, näiteks on nad kaevanud ühe 1993m pikkuse tunneli läbi mäe. See on kõigest 1 paljudest.
Lisaks on neil übermoodsad tualetid bentsukates. Seest paistis terasest (hall), arvatavasti peaks nõrgema tuumarünnaku vastu. Prill-laud käis üles alla (mitte et see mingi uudis oleks aga see käis kuidagi spetsilt) ja selle liigutamine oli ka ainus asi mida ise tegema pidi. Pott oli tohutu, kuskilt sinnasamasse näitas ka kätepesu vee märki, aga ei tundunud hügieeniline käsi potti toppida, niet jätsin selle toimingu vahele. Kuidas uks lukku käis, ei saanudki teada, mingil hetkel igatahes punane tuli põlema läks. Oleks veel paberit ka olnud...
Milka lehma aasad on mägede vahel.
Esimeses Tsehhi Lidls täiendasime võikuks vajalike materjalide varusid, 144 kohalikku raha, hästi saadud meie arust.
Tsehhi on imelik maa. Teed oleks nagu betoonplaatidest kokku laotud, raputab mis hirmus ja ime et kõigi auto juppidega teelt tulema said. Ja ööbimine on imeodav, kohe patt tundus säästa tudukoha arvelt. Aga kokkuhoid on ostujõud.
Ja ka poes saab odavalt käidud. Leidsime mingi Prisma moodi marketi, kus võis 300 viimase kohaliku raha eest ennast lausa hästi tunda riiulite vahel. Ja tuututäie pehmet jäätist sai vaid 18 kohaliku raha eest, see teeb mingi 11 eeku. Isegi Võrus on 16 eeku.
12.august, neljapäev
Lahkusime Tsehhist umbes 10:30. Täna plaan Poola teise otsa jõuda.
16:35 Poola, Pooola, Poooooooola...
Nädalaga on päevalilled ära õitsenud. Ööbisime samas kohas kus esimesel ööl. Vahepeal on duššivoolikule otsik otsa ilmunud ja duššikabiini seinad ära lagunenud. Üks uus väike kass oli ka välja ilmunud, ilus suveniir oleks ta riiulis ;) Nurril hea mängida. Seekord saime ööbimiseks rõduga toa.
13.august, reede
Leedu, Läti, Pärnu Rimi, home sweet home :)
KOKKUVÕTVALT
5595 km
Ülejäänud andmed kadusid ära...
