Kõige pisemale

Pikkus x laius umbes 1m x 1m.

Lõngakulu: valge 5 rulli, sinine 4 rulli, roosa 3,5 rulli.

1 rull = 50g; Helars Bomuldsgarn, 100% puuvill

Koogi eri

Küpsisetort kolmes variandis

Jätkuvalt naljakas

City24 kinnisvaraportaali foorumisnaljakate kuulutuste üle mõtteid vahetanud kinnisvarahuvilised on pakkunud välja omaalgatusliku sõnastiku, mille abil läbi näha, mida tähendavad kõlavad väljendid nagu „huvitav planeering“.

Kahe kasutaja poolt välja pakutud sõnaseletused kinnisvarakuulutuste mõistmiseks on järgmised:

Kaasaegne elurajoon – haljastust pole ollagi, naaberkruntidel käib alles vundamendiehitus
Logistiliselt heas kohas – raudtee või mõni suurem autotee on kohe kõrval
Kaasaegne planeering – kõik on avatud, panipaikasid pole, maja kajab nagu kirik
Huvitav planeering – mingi tõsine käkk on kokku keeratud
Eksklusiivne sisekujundus – maast laeni täis odavat kitši
Tolmuvaba tee – vihmase ilmaga ei tolma (natuke mudane ainult)
Looduslähedane asukoht – vähemalt muru on krundil olemas
Ehitusjärgus elamu – viimased kaks aastat pole keegi midagi ehitanud
Kõrgelt hinnatud piirkond – kes hindas, ei tea
Vaikne koht tupiktänava lõpus – talvel roogid lund nagu segane
Valgusküllane maja – suured aknad, ela nagu akvaariumis ja küta ennast lolliks
10 min autosõidu kaugus kesklinnast – kui sõita laupäeva hommikul kell 4
Hea hind! – müüja jaoks siis loomulikult
Uus hind! – eelmine hinnasoov oli veel utoopilisem
Viimane võimalus selle hinnaga osta – homme on juba odavam
Miljööväärtuslik piirkond – lääneriikidest pärit turistid imestavad ekskursioonibussi aknast vaadates, kuidas meil veel sellised linnaosad säilinud on
Ühtse arhitektuuriga piirkond – naabril on sama kole maja
Asub eraldatud looduskaunis paigas – talvel on abiks püsiva neliveo ja kõrgema kliirensiga sõiduvahend
Asub veekogu vahetus läheduses – tasub uurida, millised kindlustusfirmad üleujutuste vastu kaitset pakuvad
Kommunikatsioonid rajatakse järgmisel aastal – kui arendaja vahepeal pankrotti ei lähe
Kauplus ja bussipeatus lähedal – poes on müügil ainult hädavajalikke toiduaineid, buss käib korra päevas
Turvaline asukoht – korter asub kõrgel ja autoga pääseb otse lukustatud sisehoovi
Valgusküllane elamine – kogu korteri peal on üksainus, tänava poole suunatud suur aken
Omapärane valguslahendus – magamistuba on ilma aknata
Suur rõdu – mida keegi ei kasuta, kuna korter asub liiklusmagistraali ääres

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=249278

Praegu on hea

Mulle meeldib praegune olukord, kus paari päeva pärast on sünnipäev, rohkem kui see, et asi lõpuks käes on.

Räägitakse legende, et lapsepõlves küsimusele, kuna mu sünnipäev on, vastati, et siis kui lumi maha tuleb. Ja kui see lõpuks sadas, siis oli esimene küsimus, kas mul on nüüd sünnipäev :) Ma vist saan sel aastal valge sünnipäeva.

Kes vastutab vigade eest?

Lõunal sai tellitud 2 portsionit hindadega 27 + 44 eeku. Arvutus näitab et kokku on 71 eeku. Tädi lõi kassast läbi 27 + 47 eeku, kokku 74 eeku. Mainisin tädile, et kokku peaks minema 71 eeku, et 27 + 44. Tädi küsib, kus on 44.-? Näitan talle siis menüü tahvlit, et 44.- ju! Ja mida teeb tädi selle peale? Läheb ja kustutab tahvlilt 44.- ära ja kirjutab asemele 47.- Eksole!? Ka nii on võimalus probleemi lahendada.

Liisingu pakkumine. Liikluskindlustuse kuumakse oli 93.- ja aastamakse ka 93.- Aastamakse pole paha eksole. Nüüd saadetakse arve üle tuhande eegu. Perioodi pole kirjas. Saatsin tädile kirja vastu, et võttes aluseks liisingu pakkumise, kus aasta maksis 93.-, siis see esitatud arve on 11. aasta eest? Tädi kirjutab vastu, et "liisingu pakkumises on viga sisse jäänud". Ja lõppude lõpuks tahtsin ma kord kvartalis maksta, mitte kord aastas.

Liisingu pakkumine. Valisime välja auto, läbisõiduga 77 tuhat, numbrimärgiga X. Teine samasugune auto oli läbisõiduga 82 tuhat, numbrimärgiga Y. Ja mida teeb automüüja. Koostab pakkumise autole numbrimärgiga X, aga andmed võttis 82 tuhandese läbisõiduga autolt. Jajah sarnased jne. Sellepärast et automüüja soperdas numbrite ja paberitega ei saanud me autot mida tahtsime. Oleks X numbrimärgiga autot tahtnud oleks hakanud kogu see paberimajandus otsast peale. Vähemalt niigi hea et Y numbrimärgiga autol oli vahetamist vajavate asjade nimekiri lühem ja katkise kindalaeka luugi teevad soperdamise kompentseerimiseks oma vahenditega korda!

Kui mina teen pakkumisi koostades vigu, jätan mõne mahu arvutamata, tuleks sellest ilge jama. Esiteks saaks sõimata, et laist, loll ja lohakas. Ja siis järgneks monoloog teemal, keegi peab selle ju kinni maksma, võtame sinu palgast maha (ptui, ptui, ptui).

Kui nüüd hästi meenutada, siis sama jama oli kevadel, kui teiste tegemata töö pärast (ei pikendatud õigel ajal kokkulepet vähenenud töötasu kohta), taheti silmad kinni pigistada ja teeme näo et sa pole ka sellele tähelepanu juhtinud ja jätkame vähenenud töötasuga. Tahtsin siis 5 kuu eest (niikaua võttis reageerimine aega) vahet tagantjärele saada.

Mulle jääb tunne, et eelnevate näidete puhul olin iga kord mina kannataja.... Miks mina pidin lõuna eest rohkem maksma? Miks mina pean liikluskindlustuse eest rohkem maksma? Miks mina saan selle auto mida ma ei tahtnud? Miks mina saan sõimata kui ma eksin? Miks mina pean maksma teiste vigade eest?

Sinine boolero

Kui juba kekutamiseks läks...

Sinisest lõngast pidi alguses saama kott. Aga kuna asja edenedes ei hakanud see kuidagi pildil nähtuga sarnanema siis harutasin üles.

Järgmine mõte - boolero. Kõik sujus sinnamaani ilusti kuni lõng otsa sai. Mingil hämmastaval põhjusel oli härra nõus kl 22 ajal Prismasse lõnga järgi minema, töö sai jätkuda :)

Üks mõte viib teiseni - kuna pool tokki on lõnga üle, siis on plaan harutada tihe sammaste kant üles ja kuidagi hakata allapoole "pikkusesse" edasi tegema. Äkki garanteerib tihedama

kandmise.

Statistilised mõõdud puuduvad. Lõng pärit Prismast, suuuur kera.

Kollane suvepluus

Esimene suurem projekt mille kallale tohutu õhinaga asusin. Kui projekt valmis sai, selgus et pluus on mulle suur. Suures kurbuses venitasin ülesharutamisega paar päeva. Minu ja õeraasu õnn, sest pluus sobis talle :)

Statistilised mõõdud: lõng Katka, 100% puuvill, kulus "kakrass" 3 tokki ehk 3x75g

Vol 2 ehk kuidas saada telgivaiad kivisse

06. august, reede

Ja siis läks taevas mustaks ja algas sadu. Kl 7:05 oli meil telk pakitud ja ootasime varjulises kohas paduka möödumist, et tavapäraseid hommiku protseduure jätkata. Algas see kõik umbes 40 min tagasi kui kaugemate müristuste peale üles ärkasime. Tekkis kahtlus, et äkki peaks telgi kokku ära pakkima enne kui sadama hakkab. Täna plaan 3e päevane kodu maha jätta ja kaardil üles poole suunduda. Veerand tundi ootasime und ja lootsime, et müristus kaugeneb, siis saabus aga tõehetk - uni on nigunii läinud ja nüüd telk märjaks kasta on puhas oma laiskus.

Hommikune plaan nägi ette Šibenik, Zadar ja Pag'i saar. Šibenikust tegime lõpuks linna servast mingist kindlusest pilti ja põrutasime edasi.

Zadaris tegime vanalinnas väheke kiirustades ringi, ostsime magneti. Ajasin raamatus ja

kaardilt näpuga järge ja R pildistas.

Edasi Pagi poole. Saarele pääseb silda pidi. Pag paistab valge kaljuna, rohujuure tasand puudub sootuks - täpselt nii nagu raamatus kirjas - kõle ja booratuulte meelevallas. Peatusime Pagi saarel Pagi linnas, tegime tiiru vanalinnas. Pag on tuntud pitside ja kitsejuustu ja spets veini poolest. Saarele läksin plaaniga vähemalt pitslinikuga tagasi tulla. Siis aga saabus reaalsus, et on valida kas linik või maksta ööbimise eest ja valida tuli viimane. Tujude langus. Kohalikus rannas sai korraldatud ka esimene ja ainuke 10minutiline päikesevõtt ja peotäie kive tõin ka kaasa. Saarelt maha tulime praamiga. suhteliselt täpselt jõudsime peale, järgmine oleks 1 h pärast läinud. Ülesõit oli kiire.

ÖÖbimiskoha otsingul suundusime mööda rannikut üles poole. Senj linna lähedal zimmerite taustauuringut tehes selgus, et ideaalse toa, vaatega merele üle lilli täis rõdupiirde saaks 55 euriga, ja koha vanapaari pimedas tagatoas (akent ei pand esimese hooga tähelegi) saaks 35 euriga. No küll küsivad! Lõpuks valisime kämpingu mere kaldal. 2 in + telk + auto + maksud =142 kuna. San ruumid polnud küll nii euro kui eelmine, aga vett tuli ja magada kõlbas ka nendel kividel. Selle eest väike laht, mis kämpingu kohaks oli, oli ülitore. Öösel saime padukat. Grupp on mitmeks väiksemaks grupikeseks lagunenud niet selle öö veetsime kahekesi.

07. august, laupäev

Hommikuks oli telk enam-vähem ära kuivanud. Pakkisime ennast kokku ja asusime teele Krk saare poole.

Krk saar on Aadria mere saartest suurim, 409m2. Sild viib saarelt maismaale ja on 1430m pikk.

Kohtusime Mazda 6 seltskonnaga saarel. Sillal oli sillamaks, 30 kuna. Krk saarel asuv Krk linn oli tore, eriti meeldis, et kui oli mingi märkimisväärne maja või plats või tänav, siis oli selle kohta ka maja nurgal silt. Ei pidanud kaugelt infot otsima. Tänavad oli kitsad, sillutatud, osad majad nikerdatud. Meri loksus. Kohalikult peaväljakult ostsin koti. Hind oli 200 kuna, pakkusin 150, sain 170ga.

Käisime ka koopaid vaatamas - Biserujka koopad. tegemist Postojna koobaste väga väikese vennaga. Tegemist siis stalagmiite ja stalagtiite täis koopaga, need on need mineraalidest moodustised mis laest alla ja põrandast kõrgemale langevad/kasvavad. Koobas ise avastati umbes 1000 a tagasi. Legendi järgi sai nime sellest, et röövlijõuk peitis kunagi koopasse pärli. "Biser" on horvaatia keeles "pärl". Pikkust loodusnähtusel umbes 110m ja temp aasta läbi 10-13 kraadi. Praegusel hetkel (sügiseses Eestimaal) on hea võrrelda Biserujka koobast ja Sloveenia Postojna koobast. Kui Sloveenia omas kärutati meid ringi 5 km jooksul, üles ja alla, paremale ja vasakule ja muudkui imestasid et vahi loodust! siis siin läksid trepist alla tegid pildi ära ja tagasi üles. Aga kokkuvõtvalt, loodus on kõikvõimas.

Koobaste juures sõime Salona varemete juurest tuttavaid musti marju. Üheskoos sai otsustatud, et tegemist on turi peal müüdud sarnaste marjadega, nimetasime need põldmarjadeks. Olid head. Tervis on siiamaani korras.

Ööbisime Krk kämpingus. Iseenesest tobe mõte, arvestades, et kell ei olnud hiline ja homme ootas poolsaare tipus asuv Pula. Aga kuna soov oli kogu kamp jälle kokku koguda, siis nii suured juhid ja õpetajad omakeskis ära otsustasid. Nahhaalsus.

Ööbimiskohaks kujunes killustikuga kaetud kalju, kämpingu aja ääres, teiselpool aeda sissesõidu tee. Vaiad muidugi maasse palju ei läinud. Kui nüüd karm reaalsus kõrvale jätta, siis uni oli hea nagu ikka, teel WC-sse õhtul paistis tuledes mandriosa. tuli välja, et suurt linnade vahesid maal polegi, kõik on üks suur turismipiirkond. Ja kasimisruumid olid senistest paremad. Ilusa plaatkattega ja gramm puhtamad kui eelmised.

Õhtusöögiks kukesupp. Peaaegu oleks võikude menüü tulnud, kuna kõigil oli järsku gaas otsa saanud. Pärast mõningast olukorra hindamist, sai siiski õhtuks suppi.

Lõpuks ometi oleme avastanud säästmise nipi. Nimelt tuleb ööbimiskohas sisse registreerida aint 1in ja auto. Töötab suurepäraselt suuremates kämpingutes ja aitab oma 100eeku öö pealt säästa küll.

A ja käisin ka puusani vees ära. Soe vesi ja kivine põhi. Ning olematud lained tahtsid pikale lükata !?

08.august, pühapäev

Hommikul vist 9 ajal startisime Pula poole.

Tegime väikese peatuse Opatija linnas. Tegemist vanast ajast tähtsatele inimestele meele järgi oleva suvituslinnaga. Peaks olema rahulikum kui nt Pula, Split, Dubrovnik... Ilusad nikerdatud majad oli küll. Lilled rõdudel ja puha. Aga kõik need majad mere ääres olid vist hotellid. Aga ilus linn oli.

Pulas sattusime amfiteatri tagaküljele parkima. Teater ise oli oma suuruses enam-vähem täielikult säilinud, arvestades, et pärit on tegelane Rooma ajast ja vahepeal on mitu sõda olnud. Ehitis oli suur ja võimas, huvitav miuke see Itaalias olev veel välja näeb?

Tiirutasime natuke ka linna vahel aga millegipärast oli veits tüdimust kallal. Ja põlv tegi ka valu ja palav oli ka.

57 euro eest (in) ostsime homseks Veneetsia sõidu piletid ära.

09.august, esmaspäev

Veneetsia

Äratus kl 6:00, rahulikud hommikuprotseduurid ja 7:30 ootas meid sadamas mingi kahtlane kahe pirru peal seisev katamaraan.

Giidi tädi tutvustas 3 tunnise sõidu vältel laeva - max 35 sõlme - ja programmi. Kava tundus põnev: Ladies and Gentelmen, randume seal, siis sealt võtame laevukese ja sõidame turistipessa, St Markuse väljakule. Seal on meil teile organiseeritud lõuna, siis ekskursioon, siis romantiline gondlisõit (oooo Ladies and Gentelmen, kui te olete Veneetsias, siis te peate lihtsalt gondliga sõitma, mis on Veneetsia ilma gondlisõiduta...), siis vaba aeg, siis veebussiga tagasi katamaraani juurde (Ladies and gentelmen, selle sõidu ajal läbime väga tähtsaid teid, näete kõige rohkem...). Eksole vahva programm. Miinus pool asja juures oli, et iga asja eest taheti vähemalt 15-20euri nina pealt. Kõigest paari tuhande kroonine päev paduromantikute linnas! Meie plaan, realistlik, nägi ette oma puuduliku kaardiga mööda linna jalutamist.

Ja siis hakkas Veneetsia paistma, katamaraan vähendas kiirust ja rahvas lubati laevalaele. Kõigil tulid ruttu fotokad välja ja algas pildistamine - terve linna äär sai mitmekümne aparaadi poolt üles võetud, mina olin arukas turist ja tegin samad pildid tagasisõidul, siis kui enamus rahvast laeva sisemuse jalgu puhkas ja kellegi pea ette ei jäänud :)

Külastasime St Markuse väljakut (tohutult turiste, mõned tuvid - R söötis, muusika mängis, aga ilus nagu ei olnud), teatrit (vot nime ei mäleta), limpsisime jäätist, jalutasime mööda kitsaid tänavaid, üle mitmete sildade... Mingi hetk avastasime, et asume väljaspool kaarti ehk siis olime eksinud. Aga tänu sellele leidsime kellegi kodurestorani, kust saime väga head pitsat. Õllearmastajate meelest oli ka vaadiõlu hea.

Kokkuvõtvalt oli väljasõit Veneetsiasse säästlik - kaasa tõime ainult ühe tassi ja magneti. Kohapeal sõime pitsat, jäätist ja üks kohvi ka.

Nikerdatud fassaadidega maju oli tohutult, gondlid, sillad, lilled... vaatamist oleks jätkunud veel nii mõnekski päevaks, aga aeg pressis peale ja turismipesa oli nii rahvast täis, et vahepeal oli liikumine minimaalne. Kaugemad tänavad olid küll hõredamad aga mõned neist lõhnasid uriini järele. Esimese hooga tagasi ei läheks.

Õhtul käisime Lidli poes, ostsime saia ja salaamit. Kurk sai kahjuks Veneetsia laeva peal otsa. Aga kuna K ja M tähistasid oma 13ndat pulma-aastapäeva, pakuti külalistele Eestimaist kartulisalatit. Hea oli.

10.august, teisipäev

13:42 Lahkume Horvaatiast. Enne seda üritame bentsukas sentidest lahti saada, peaaegu õnnestuski, aga siis tuli teemaks, kust saime 20st kunast veel 6 kuna münte tagasi.

Postojne koopad, pilet 20 euri, iga täistund väljub rong koobastesse. Ise sinna uudistama ei saagi minna. Kõigepealt sõit rongiga allapoole, siis kõndisime mingi aeg jala üles ja alla. Ning siis jälle rongiga tagasi. Ekskursioon pidavat olema 5km pikk, ehk siis rongiga 2 km, jala 1 km ja jälle rongiga 2 km. Siuke korraldus oli vahva, päris 5km jala üles-alla kõndida 10C kraadises koopas oleks olnud tüütu. Giid korrutas kogu aeg, et pilti teha ei tohi. No ikka tegime paar tk, osad poolearulised tegid veel välguga. Siis kui giid lõpuks pildistada lubas, siis ei olnud enam stalagmiite/stalagtiite.

Edasine jutt pärineb varem koopaid külastanud reisimehe blogist ja annab olukorra suurepäraselt edasi, sisaldab fakte ja emotsioone:

Elektrirongiga koopa sisemusse kihutades meenuvad esimeses järjekorras ameerika mäed ja õuduste tuba, iga pähe plärtsatav veepiisake paneb mind istmel hüppama. Tervet rongitäit inimesi tundub olevat vallanud suurusehullustus. Ehkki ilmselt inimkäsi on hoolitsenud selle eest, et Kalevipoegki mahuks sirge seljaga koobast mööda kihutama, tõmbab igaüks meist pea igaks juhuks põlvede ligi.

Rong peatub keset koobastikku ja jalaga maale toetada tundub pärast sellist sõitu kangesti hea ja turvaline. Maast on asi muidugi päris kaugel - oleme 80 meetrit allpool maapinda. Poolteist kilomeetrit giidi sabas kõndimist teeb natuke julgemaks ja õudus asendub nautlemisega. Kogu selle koobaste ilu on loonud Pivka jõgi 3 miljoni aasta jooksul, moodustades kolm koobaste süsteemi. Esimesena avastatud süsteem jäi meie pea kohale ning sinna rahvast ei lasta, sest ka koopad vananevad ja võivad ohtlikuks muutuda. Keskmine koobastik, kus ringi jalutame, kujunes pool miljonit aastat tagasi,ja juba tegutseb jõgi kolmanda kujundamise kallal, kuhu oleme kõik kutsutud umbes miljoni aasta pärast. Koobastikku on avastatud tasapisi, meie kõnnime 1818. aasta ja XIX sajandi lõpul omaks võetud iluduste keskel. Koobaste üldpikkuseks loetakse 23,9 km, aga kuna neid avastatakse aina juurde. Giidilt kuuleme ning geograafiaõpikust mäletame: koobaste moodustumise protseduur on selline, et jõgi uhub kõigepealt minema nõrgemad lubjakivid ning maasügavuses veelgi allapoole liikudes võtab kaasa kaltsiumkarbonaati. Koos veega liikudes kinnitub kaasatoodud kandamist osa taas stalaktiitide (justkui laest rippuvad jääpurikad) ja stalagmiitide (maast ülespoole suunduvad purikad) külge. Kui need kaks purikat kokku saavad, tekib omamoodi sammas, mida ametlikus keeles stalaknaadiks kutsutakse. Mõlemat sorti purikad kasvavad umbes sentimeeter sajandis, nii et selle ilu kujunemist vaevalt keegi oma silmaga jälgida saaks. Kui see värvikirev ilu lahti seletada, siis valged sambad koosnevad puhtast kaltsium-karbonaadist, punaste sammaste puhul on vesi kaasa toonud raudoksiide, hallid sambad annavad tunnistust mangaaniühenditest. Kuigi inimesi üldjuhul huvitab, mis millest ja kuidas tekkinud on, tasub aeg-ajalt need teadmised siiski kõrvale heita ja lihtsalt muinasjutusse siseneda. Nõnda kutsutakse koobastiku kõige valgemat sammast imetlevalt koobastiku teemandiks, peenikeste stalaktiidide ja stalagmiididega kaunistatud koobast spagetikoopaks, järgmist valgeks koopaks ja kolmandat - punaseks. Meie jalutuskäik kulmineerub 3000m2 grotiga, mida kasutatakse kontserdisaalina, kuhu mahub 10 000 inimest. Koopas on püsivalt +10° ning lisaks külma pelgavatele turistidele liikuvat seal ringi sadakond liiki põlisasukaid - putukaid-mutukaid ja suuremaidki elukaid. Klaasi all ja väikeses veekogus on turistidele vaatamiseks välja pandud koopa sümbolloom - prooteus (Proteus anguinus) ehk koopaolm ehk n-ö inimkala - lemmikul, teadagi, mitu nime. Inimkalaks on too kuni 12 cm suurune sisalikku meenutav loom ristitud ihuvärvi ja pika eluea järgi. Tänu aeglasele ainevahetusele elavad need kahepaiksed loomad isegi 70a-ks. Loomad turiste paraku vastu põrnitseda ei saa, sest nad on loodud pimedana. Kui omal ajal suured veevoolud inimkalu koopast välja uhtusid, pidasid inimesed neile nõiajahti, peljates armast loomakest kurja draakoni pojaks. Olgu selle koopalummusega kuidas on, aga pärast kõige kitsamas käigus etendatud elektrikatkestuse õudust oli päris mõnus taas rongiga maa peale jõuda ja rõõmustada, et siinkandis maa ei värise. Ning tagasi mõelda: oli õudselt ilus koobas!

http://www.matkaauto.com/index.php?option=com_fireboard&Itemid=27&func=view&id=165&catid=8

Riigipiir Sloveenia - Austria vahel asus mäe otsas. Kõigepealt tuli mäe otsa tiirutada, siis tuli tunnel ja hopsti! olimegi Austrias. Ja siis tuli mäe otsast alla tiirutada. Hirmus järsud kurvid. Ei suudagi otsustada, kas hirmsam oli üles minna või alla tulla.

Ööbisime kämpingus mägede vahel. Vahelduseks kividele lausa muru peal ja vaiad lähevad kuni lõpuni maasse. Luksus. Kämping ise oli väike, siuke jalkaplatsi suurune.

Suutsime ka väikese draama korraldada. Nimelt 2in + telk + auto + maksud = 24 euri. Meie (M+R) arvates liiga palju. Kasutades säästuplaani ehk siis 1in + auto oleks 14 euri. Juba parem, aga mitte hea. Probleem hakkas sellest, et onu ei tunnistanud pangakaarte ja meil sularaha aint 10euri ja esimese hooga ei olnud kellelgi laenata ka, pakuti 50euroseid! Mis siis ikka, sõitsime sisse ja seadsime telgi üles, maksmata. Õhtul tuli kämpinguomanik kontrollringile. Luges ninad ja telgid kokku, kontrollis oma märkmeid ja teatas, et asi ei klapi, et üks tütarlaps peab veel maksma tulema. Väikeste kämpingute rõõmud :) Keegi leidis lõpuks taskust 10 euri, läksin ja tegin onu ees rumalat ja süütut nägu, et mina olin WC-s kui teie kontrollil käisite ja kuulsin, et otsisite taga mind, siin ma nüüd olen.... Maksin ära ja kõik on sõbrad edasi.

11.august, kolmapäev

Hommik üllatas meid uduga. Telk on seestpoolt märg. Eile õhtul jätsin mäed pildistamata, et hommiku päikesetõusus saab uhked pildid.. Nüüd on mäed puhta kadunud.

9:30ks on enamus asju pakitud, juustusai söödud ja mäed tagasi tulnud.

Plaan läbi Austria ja Tsehhi Poola piiri äärde jõuda. Aeg pressib peale ja kõik planeerimise käigus kavas olnud linnad (Viin, Praha) jäävad külastamata.

11:20 Austria kiirteel. Mäed on ikka tõsised peletised ümber ja ees. Austerlased on teinud tänuväärt tööd teedeehituses, näiteks on nad kaevanud ühe 1993m pikkuse tunneli läbi mäe. See on kõigest 1 paljudest.

Lisaks on neil übermoodsad tualetid bentsukates. Seest paistis terasest (hall), arvatavasti peaks nõrgema tuumarünnaku vastu. Prill-laud käis üles alla (mitte et see mingi uudis oleks aga see käis kuidagi spetsilt) ja selle liigutamine oli ka ainus asi mida ise tegema pidi. Pott oli tohutu, kuskilt sinnasamasse näitas ka kätepesu vee märki, aga ei tundunud hügieeniline käsi potti toppida, niet jätsin selle toimingu vahele. Kuidas uks lukku käis, ei saanudki teada, mingil hetkel igatahes punane tuli põlema läks. Oleks veel paberit ka olnud...

Milka lehma aasad on mägede vahel.

Esimeses Tsehhi Lidls täiendasime võikuks vajalike materjalide varusid, 144 kohalikku raha, hästi saadud meie arust.

Tsehhi on imelik maa. Teed oleks nagu betoonplaatidest kokku laotud, raputab mis hirmus ja ime et kõigi auto juppidega teelt tulema said. Ja ööbimine on imeodav, kohe patt tundus säästa tudukoha arvelt. Aga kokkuhoid on ostujõud.

Ja ka poes saab odavalt käidud. Leidsime mingi Prisma moodi marketi, kus võis 300 viimase kohaliku raha eest ennast lausa hästi tunda riiulite vahel. Ja tuututäie pehmet jäätist sai vaid 18 kohaliku raha eest, see teeb mingi 11 eeku. Isegi Võrus on 16 eeku.

12.august, neljapäev

Lahkusime Tsehhist umbes 10:30. Täna plaan Poola teise otsa jõuda.

16:35 Poola, Pooola, Poooooooola...

Nädalaga on päevalilled ära õitsenud. Ööbisime samas kohas kus esimesel ööl. Vahepeal on duššivoolikule otsik otsa ilmunud ja duššikabiini seinad ära lagunenud. Üks uus väike kass oli ka välja ilmunud, ilus suveniir oleks ta riiulis ;) Nurril hea mängida. Seekord saime ööbimiseks rõduga toa.

13.august, reede

Leedu, Läti, Pärnu Rimi, home sweet home :)

KOKKUVÕTVALT

5595 km

Ülejäänud andmed kadusid ära...

31.07.10 - 13.08.10 Horvaatia ehk kuidas saada telgivaiad kivisse?

31. juuli, laupäev

Äratus kl 5.00, väljasõit Laagri Maksimarketi parklast 7.00.

Tallinn - Läti - Leedu - Poola.

Poola poes üritas R Horvaatia rahaga maksta. Poemüüja seletas midagi tundmatus keeles ja pani me toidukraami oma selja taha ära, vaatasime imestunud nägudega ringi ja aru ei saanud mis viga on. Siis näitas tädi raha peale ja tuli äratundmine, et vale valuuta. Samal ajal pillas vist keegi kohalik oma õllepurgi maha, niet õlut lendas ja loomulikult saime sahmaka õlut ka meie kaela.

Poolas ööbisime A tähega linna lähedal, piirist umbes 100km. Väga vahva koht, kasutada oli ka kööginurk. Otsustasime toas ööbida (30 kohalikku nägu), enamus rahvast oli veel nii vaimustuses telkimisest et läksid männimetsa alla käbide otsa telkima (10 kohalikku nägu). Õhtusöögi ajal aga hakkas äike üha kiiremini lähenema ja varsti oli tohutu sadu ja müristamine ja välkumine kohal. Tohutult "tihe" äike, eelmine müristamine ja järgmine välk olid korraga. Otsus toas magada tundus kiiresti õige mõte. Kui öösel poleks koer haukunud ja hobune hirnunud, oleks täitsa magada saanud :)

01. august, pühapäev

Väljasõit kl 8.00.

Poola, Pooola, Pooooooola

Leedus ja Poolas oli tihti näha maisipõlde. Tekkis küsimus, kas maisitõlvikud juba valmis ei peaks olema? Reisi lõpuks tekkis kahtlus kas tegemist üldse on maisipõldudega....

Päeva teine pool möödus sõites ühest Poola külast teise Poola külasse. Tüütus.

Õhtul kl 19.00 jõudsime Slovakkiasse. Esimene peatus oli oli 100m piirist, R nägi tee ääres tanki. Järgnes fotosessioon. Napilt jäi ära teine peatus järgmise 100m pärast, tee ääres oli lennuk aga puudus parkimisvõimalus.

Ööbimiskoha otsingud. Esimene võimalus: silt tee ääres lubab "apartamentse". Uurides selgub, et meie 27st inimesest oleks neil võimalik mahutada 8 tk. 2 in oleks 40 euri ja 4 inimest 70 euri. Peame kalliks ja kuna tütarlapsed ei olnud ka eriti rahvusvahelised ja abivalmid siis jätkasime otsinguid. Teine võimalus: avaneb paar km edasi "Motel Jami". Jällegi teeb tütarlaps suures silmad seltskonna suuruse peale. Lõppkokkuvõtteks saame 3 tuba = 2+3+4 inimesele ja mahutame ikkagi 27 inimest kõik ära. Abiks põrandapind ja madratsid. Sättisime ennast sviiti (50 euri), vanniga ja kahe toaga ja puha. Tegelt ei teagi mitu inimest seal toas siis lõpuks magas, igatahes tuli nina hinnaks 5 euri. Minu meelest sviidi ja vanni eest päris hea tulemus.

02. august, esmaspäev

Slovakkia - Ungari - Horvaatia

Juba on lõbusam - ümberringi on ümarad mäed, päevalillepõllud, väikesed majad... Õhtuks peaks Plitvice rahvuspargi kanti jõudma.

Tõsiselt nunnu - sõidad kiirteel 130ga (hirmus), kõrval kaugemal on ümarad mäed, nende jalamil on väikesed külakesed, keset küla paistab kirikutorn, mäe küngastel on kollased päevalillepõllud, mööda künkaid sõidab rong... :)

Politsei pidas kinni Ungaris. Sõitis kiirteel ette, vilgutas "Follow me" tulesid, järgnesime neile. Härrad küsisid dokumente ja kui palju meil suitsu või alkot kaasas on? Paar pudelit mis meil õlut oli, neid ei huvitanud ja võisime edasi minna.

Esimese tassi sain ka Ungaris ära. Nimelt tegime peatuse S-tähega linnas. Seal Balatoni nimeline järv ja tassil selle pilt ilutsebki. Käisime järves jalgupidi sees ka ära, soe vesi ja liivane põhi ja tohutult peesitajaid. Värskendus ku

lus ära. Kohalikust Spar poest ostsime veel paar veini ja õlut ja edasi Horvaatia poole.

Horvaatiasse jõudsime enne 18.00. Tankla onu soovitas ööbima sõita Plitvice kanti, mulle mõte sobis. Ees ootab veel 2,5h sõitu.

Geps juhatab Plitvice kanti mingit eriti hullu teed pidi ja tegemist peaks olema kiireima võimalikuga :) Arvatavasti mingi vana tee, igatahes sõit kulges mööda mäe külge üles ja alla ja mööda väikeseid mägikülasid ja põlde. Tohutu idüll - väikesed majad, lilled rõdudel ja akende ees, laud-toolid maja ees kus inimesed õlut jõid ja päeva sündmusi kajastasid, valged jänesed mustade kõrvadega mängivad rohu sees, naabril maja kõrval lamba aedik. Kõik see on pikaks külaks venitatud.

Ööbisime peaaegu Plitvice pargi kõrval Korona suures kämpingus. Suhteliselt künklik pind, niet oli tegemist et telgile tasane pind leida. Õhtul kerkis üles probleem, mis saatis meid terve Horvaatias oldud aja - kuidas saada telgivaiad kaljusesse pinnasesse?!?

03. august, teisipäev

Plitvice rahvuspark - 300m2 suurune

järvede rahvuspark asutati 1949a. Iseäranis tuntakse seda vapustavate koskede poolest- Pargis on 16 järve ning külastajad liiguvad rindi mööda kaldaäärseid radu ja üle jalgsildade (tsiteering raamatust).

Hommikul kl 10 ajal parki. Tohutu järjekord väravate ees. Kui sisse ära sai siis mida km edasi seda hõredamaks rahvast radadel jäi. Aga nii kui sisse saadud läks ka pildistamiseks - esimesed järved ja kosk Vesi oli selge, kõik kalad oli vee alt näha. Esimeses järves tegime kaladest oma 10 pilti - issand kui vahva, läbi vee näeb kalu. Edaspidi suutsime emotsioone talitseda ja vahtisime kalu nisama, enam ei pildistanud. Kasutasime ära võimalust paadiga veits edasi sõita järve mööda ja siis hakkas jälle pihta pildistamine ja üles ja alla mööda mägesid ronimine. Teiselpool parki sai kasutada mägironibussi teenust ja pool maad tagasi bussrongiga sõita. Ning siis olime kuidagi järvi ümbritsevate küngaste otsas, kust sai ilusaid postkaardi pilte teha. Tegimegi.

Tekkis arutelu, kas Eestis ka midagi siukest on - mäed, järved, kosed, selge vesi, kalad. Kui Lahemaa, Rõuge, Piusa, Ontika, Hinni kokku panna siis vist saak pool ära.

Ööbima sõitsime Trogir linna lähedale kämpingusse.

04. august, kolmapäev

Lähimasse linna Trogirisse läksime kohaliku paadiga. Nägu 15 kuna ja sõit võttis aega umbes pool tundi. Loomulikult ilmusid kähku välja fotokad ja asusime rannajoont pildistama.

Trogiris nägin elus esimest korda palme, järgnes pildiseerija. Sadama kõrval pitsakohas võtsime reisi esimese paljudest pitsadest - oli hea, õhukese põhjaga ja puha. Kolasime mööda linnatänavaid, pildistasime - palme, kitsaid tänavaid, lilledes treppe, merd, valgeid laevu, kassi lillepotis.

Vanalinn asus väikesel saarel, mis on mais

maaga ühendatud silla abil ja saarelt läheb sild teisele saarel, Ciovo saar, käisime seal ka korra ära, ronisime künka tippu, võhm väljas ja alla tagasi. Väike kohvi kohvikus ja taimetäiendus.

Maismaal käisime turul, ostsime viinamarju ja virsikuid. Eeldasin et lõunapool on puuvili odavam, aga pettusin.

Linnast sai kaasa võetud paar magnetit ja postkaardid.

Ah ega see linn midagi erilist ei olnudki, rohkem jääbki meelde linnana, kus ma nägin esimest korda palmi. Oligi lihtsalt vana maju täis kitsaste tänavatega vanaaegne linn.

Ööbisime samas kämpingus kus eelmise öögi.

05. august, neljapäev

Tänane päevaplaan: Split ja Salona.

Osale seltskonnale jättis eilne paadisõit vist nii kustumatu mulje, et veits Trogirrist kaugemal asuvasse Splitti otsustati ka minna paadiga. Marsruudiks siis ööbimiskoht - Trogir - Split - Trogir - ööbimiskoht. Ülejäänud osa seltskonnas otsustast pool päeva kohalikus rannas peesitada ja teise poole päevast olevat nad autode taga vilus jahtunud.

Panime gepsi "Split" sisse ja teele, esimene ülesanne oli leida parkimiskoht. Kuna kaarti polnud, oli ainult gepsi poolt määratud kesklinna mingi punkt, siis otsisime ühe tänava 3-kunalisest parkimistsoonist, võimalikult jalakäijate tänava lähedalt, mis loogika järgi peaks olema vanalinn.

Enamuse aega veetsime Diocletianuse palees.

Härra D oli imperaatoriks 284 aastal ning asus tohutut Rooma impeeriumit ümber korraldama. Pärast 20-aastast valitsemist taa

ndus D ühiskondlikust elust ning aastal 305 kolis paleesse, mille ta tuntud arhitek

tidelt oli Spliti lahe äärde tellinud. Pärast D surma 313 rakendati paleed haldusruumide ja asevalitseja residentsina. Palee nurki märkis neli kandilist torni ning neli torni põhja-, ida, ja lõunaküljel, aga mere pool oli kaart

ega lodža (tsiteering raamatust).

Mina ajasin raamatus näpuga järge, et mis mingi post on ja R pildistas. Tiirutasime palees vist oma 4 tundi, sisse-välja 4st väravast, pildistasime peristüüle, mauseoleume, kitsaid tänavaid. Väike eine pitsakohvikus. Jahutasime ennast purskaevudes ja linnakraanide all. Tohutu palavus ikka.

Teine punkt täna oli Salona linn. Tegu varemetega.

Iidne Salona linn on tuntud Rooma vare

mete poolest. I sajandil pKr püstitasid roomlased amfiteatri, teatreid, templeid, terme, foorumi ja tornidega linnamüürid ning Salonast sai kõige rikkam ja rahvarohkem linn Aadria mere ranniku keskosas. 614 purustasid avaarid ja horvaadid Salona ning linn jäeti maha. Hooned ja kirikud riisuti paljaks ning kividest sai uusi ehitisi (tsiteering raamatust).

Tunne oli uhke küll, müüride ja pesemeiskohtade ja amfiteatris jalutada. Kuna mingil hetkel otsisime amfiteatrrit valest kohast siis näppasime vaevatasuks pooltooreid viinamarju. Leidsime ka mingid tumedad marjad aga igaks juhuks ei proovinud. Kuigi kahtlus oli, et needsamad olid ka Trogiri turul väikeses karbis müügil.

Ööbisime jätkuvalt samas paigas, ja õhtusöögiks tegime lõpuks purgiseljanka ära.

Jätkub hiljem...

Pühapäev

Pühapäev on tore päev.

Oma rõdu kraam

On aeg talveks valmistuda.

Väike basiilik ...

... ja väike petersell.

Tagantjärele

Tegelt ma vahepeal mõtlen küll kirjutamise peale.
Heegeldasin kollase suvepluusi valmis ja pärandasin Egnele ja mõtlesin, et peaks pildi ka üles riputama. Aga pole pilti. Kohe kui pluusi seljas näen, teen pildi.
Heegeldasin sinise pikkade varrukatega lühikese "pluusi" valmis. Aga pole pilti. Kohe kui selga panen ja keegi pildi teeb, panen tulevastele põlvedele imetlemiseks üles.
Tikin linikut, aga pole valmis veel. Kohe kui rahul olen ja valmis saab tuleb ka pilt.
jne

Vahepeal käisin Soomes. Imelik rahvas. Rahvusriie on vist retuusid ja T-särk. Ja kõigil. Ka neil tädidel, kellel kehakumerusi rohkem kui keskmisest veidi tüsedamal tädil. Üritan olla salliv inimene aga see vaatepilt terve päeva jooksul tekitas liialt imestavaid emotsioone.

Saaremaa - tohutult palju lilli. Nurmenukud, kollased ülased, valged ülased, varsakabjad... Ilus. Aga Saaremaa on liialt suur, et tunda, et sa oled saare peal, üle vee, välismaal. Väljasõidu altminek oli Muhu suveniirtassi ost, kohalikust Tallinna Prismast oleks sama tassi saand 30 eeku odavamalt!! Loogika?

Kreemjas kalapirukas

Pole paha :)

Rõõm

Avastasin täna et bensunäidiku juures on nool mis näitab kummal pool bensuluuk on :) Puhas rõõm :)

Olukorrast Eestimaal

Praamid Hiiumaale ei sõida, põhjuseks rasked jääolud ja madal veetase. Õhtune praam Hiiumaale sõitis 6 tundi, 1,5 tunni asemel. Hommikune praam Saaremaale sõitis 2,15 tundi, poole tunni asemel.

Prangli saar Viimsi vallas on näljas. Toiduvarud on otsakorral, postipaat on jäävangis, kallis Venemaa ujuk on remondis ja jää ja veega koos pole temast nigunii kasu, kopter on üleloomulikult kallis. Ootavad 30m/sek puhuvat tuult - äkki lükkab Muuga lahe jääst puhtaks :)

Koplis, Sõle tänaval, lõhkes veetoru - sõidutee on hommikuse tipptunni ajal vee ja lume sodist sõidetamatu.

Püstitati elektritarbimise rekord. 1555 megavatti (max ajal 1577,5 megavatti), hommikune raadio saatejuht võrdles, et tema eilne saunaskäik (elektrikeris) võttis 14 kilovatti elektrit. Vot ei pannud tähele kas rekord oli Eestis või Tallinnas.

Torusulatajate telefon heliseb iga 10min tagant ja järjekorrad on paar päeva.

Uus Tallinna lumerekord mõõdeti Harku ilmajaamas jaanuari alguses 62 cm.

Uus mõiste - tuulekülm. Palju õnne lapsevanematele uue valemi puhul, hea vaheldus kroonide liitmisele ja lahutamisele.

Viimati mäletan siukest külma keskkooli päevilt. Siis praksusid ka elektripostid. Siuke nähtus et puud oleks valged olnud, meenub põhikooli päevilt.

Auto on viimase nädala jooksul juba kahel hommikul põnevust pakkunud ja mitte käima läinud.

Mulle tänavune talv meeldib :)

Linik

Ajaviiteks väike linik. Jõulukaktus hakkas ka õitsema, sügisel tahtsin ta juba maha kanda, kuna suvel oleksin ta rõdul puhta päikese käes peaaegu ära kõrvetanud. Tänutäheks istutan kevadel ümber.

Kardin 1/2

Kaua tehtud kaunikene :) ise olen rahul. Teine kardin saab oma ääre jaanipäevaks, tahaks midagi muud ka vahepeal teha... mõtteid on palju.